Neeme Raud: jah, … Eestis tahangi elada!

Küsimus, kas SELLISES Eestis tahtsimegi elada, kõlab valimiskampaaniate ajal – ka seekord – üsna sageli. Vastuseks oodatakse aasimist: ei, sellises kohe kindlasti mitte. Ja hea, et on rahulolematus, see viibki edasi. Ent mina tõmbasin sõna SELLISES pealkirjas maha, sest minu valik kuus aastat tagasi oli: jääda Ameerika Ühendriikidesse või naasta Eestisse.

Mõlemad võimalused olid olemas ja ma valisin Eesti.

New Yorgist tagasi kolides ei osanud ette näha, et tunnen end oma maal esialgu mõneti võõrana.

Olin ju tegelikult kogu Ameerikas elatud aja end esmalt eestlasena identifitseerinud ja kui vaja, siis pigem newyorklase, kuid mitte kunagi ameeriklasena. Üle 20 aasta töötasin sealpool Atlandit Eestile ja Eesti kuulajale-vaatajale. Ja kui lõpuni aus olen, siis ka korduvalt enda peale vihastanud, miks ma ei valinud varastes 20ndates ingliskeelset ajakirjandust ja elu, vaid jäin ikka eestikeelse juurde. Nüüd on raske öelda, kas see oli kartus oma identiteedi ja keele kaotamise pärast, mis ingliskeelset eetrimeediat sihikule võttes oleks nagunii toimunud, hirm konkurentsi pärast ingliskeelses meedias või ikkagi patriootlik tunne, et tahangi olla eestlastele välismaiste uudiste vahendaja. Et me vähemalt oma ilmavaatelt ei ääremaastuks, vaid oleksime muu maailmaga kursis (see viimane soov on senini vägagi alles).

Loe edasi Postimehest: https://ev101.postimees.ee/6529525/neeme-raud-jah-eestis-tahangi-elada?_ga=2.56624809.2002084908.1551614235-1598748621.1549896877