Neeme Raud: nõrganärvilistel meediat mitte tarbida!

«Miks sa seda endale tegid?» päris üks ajakirjanik läinud nädalal minu Facebookis avalikult küsitu peale, kas Eesti saeb praegu ise oksa, millel soovib istuda. Konkreetselt: kuidas jätkata teiste maade veenmist, et sobime arendama globaalset koostööd ultimatiivse otsuste langetamise laua taga, ÜRO Julgeolekunõukogus? Ajal, kui osa meie uusi juhtivpoliitikuid paiskab välja infot, et Eesti sooviks pigem sulguda iseendasse, et rahvusvaheline koostöö, liitlused ei ole meie huvides ja ÜRO on üldse üks kahtlane organisatsioon. Et kas ta ei taha ikkagi saada maailma ultimatiivseks valitsejaks, miks omakorda tähendaks, et meilt sama hästi kui võetakse ära meie oma riik, saadetakse siia tuhandeid migrante lõunamaadest jne, jne, jne.

Väited ÜRO soovi kohta maailmas võim haarata paiskavad aruteludesse millegipärast alati need arvamuskujundajad, kes väidavad, et näevad asju selgemalt kui ühiskonna mõõdukas kese, kes peavad oma kohuseks üldjuhul kesksel maanteel edasi liikuvat maailma oma nägemuse järgi ümber korraldada ning väidavad, et neile ja nende elukorraldusele tehakse liiga.

USAs väitsid paremtiiva hääletorud 90ndatel, et kesk-lääne osariikide kohal on juba nähtud musti ÜRO helikoptereid, mis on alustanud kampaaniat Ameerika suveräänsuse võtmiseks. Teisest poliitilisest äärest räusati vastu: kapitalism hukutab maailma, jagame kõik võrdselt ümber, aga nii võrdselt, et jagavale eliidile jääks ikkagi natuke (või palju) teistest enam.

Äärmuste ühendkoorile lisanduvad siis ilmtingimata ka hääled, kes väidavad, et nemad annavad vastust vaid ühele valitsejale maailmas – olgu siis Jeesus Kristlusele või Allahile – ning jätkavad tuhandete aastate pikkuseid ususõdu. Ikka selleks, et maailma, mis on neile häirivalt mitmevärviliseks kujunenud, uuesti monokromaatiliseks muuta.

Ja kui neile fanaatilistele häältele siis mingil kujul vastu astuda, tuleb valmis olla tõesti pühaks sõjaks: su vastas on otsekui tuhandepealine tuld purskav lohe, mille iga pea raiumise järel kasvab kohe sada uut.

Ma ei tea, kas minu vastu läinud nädalal põlastavaid, alandavaid, kohta kätte näitavaid arvamusi sülgama hakanud Facebooki lohel just tuhat pead oli, aga kümneid küll – ja neid tekkis üha juurde. Aina kummalisemate nimede ja profiilipiltidega. Kuigi ma ei loe juba aastaid netikommentaare, sest neil on võime isegi teadlik meediatarbija otsekui mutta tõugata, oli Facebookis esialgu ikkagi huvitav vaadata, kes minuga vaidlema asusid ja mida nad väitsid. Ent kui trolliprofiile sigines juba kümneid ja minu kui isiku, ajakirjaniku, eestlase vastane kriitika läks üha räigemaks («kokaiiniuimas idioot» oli üks pehmemaid süüdistusi), sain aru, et ei suudaks ka palehigis vihtudes nii kiiresti sotsiaalvõrgule sobimatutest postitustest teatada, kui neid juurde tuleb.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6551362/neeme-raud-norganarvilistel-meediat-mitte-tarbida?_ga=2.236681027.371522977.1553505150-1598748621.1549896877


Eesti kunstitikutoos maailma kunstiookeanil

Umbes sellise võrdlusega võib kokku võtta Eesti kunsti kohalolu maailma kunstiturul. Sest kui globaalskaalast rääkida, on arvud pöörased: mullu müüdi maailmas kunsti 67,4 miljardi dollari eest.

Loe edasi Postimehest:
https://kultuur.postimees.ee/6549023/eesti-kunstitikutoos-maailma-kunstiookeanil?_ga=2.139148273.371522977.1553505150-1598748621.1549896877


Uus nähtus restoranis: eelroogadest kõht täis

Toidupealinnade söögikohtades levib komme üksnes eelroogadega piirduda – see on soodsam ja moodsam, pealegi põnevam. Näiteks kolme peale võetakse viis-kuus eri eelrooga ja põhikäigust loobutakse.

Oma rõõmuks pean tunnistama, et olen viimastel aastatel maailma toidulinnades – lisaks New Yorgile ka Londonis, Milanos, Barcelonas, Madridis ja Moskvas – üha rohkem hakanudki märkama just sellist õhtusöögile lähenemist. Söömaaegu valitsevad eel-, mitte põhiroad, ehkki just viimaseid on seni peetud kokkade meeskonna gastronoomilisteks meistriteosteks ja söögiõhtu peategelasteks. Paraku on just praadide nimekiri üha rohkem muutunud viimaseks, millele menüüs pilk heidetakse, pigem rõõmustatakse selle üle, kui palju toiduseiklusi pakuvad söögikohad just oma hõrgutavate small plate’ i ehk väikeste taldrikute või plate to share ehk seltskondlikuks maitsmiseks mõeldud eelroavaagnatega, kust igaüks omale meelepärast võtab. Taldrikud ise ei pruugigi alati teab mis väikesed olla, nii lihtsalt kutsutakse sellist serveerimisviisi.

Loe edasi: https://sobranna.postimees.ee/6539504/uus-nahtus-restoranis-eelroogadest-koht-tais?_ga=2.161395262.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Liivlased teevad Riias renessanssi

Liivlased??? Nad on siis veel alles? Korraga meenub, kuidas intervjueerisin Riias 1980. aastate lõpus üht väidetavalt viimast liivi keelt kõnelevat naist. Vestlesime liivi-läti-vene-eesti segakeeles (mind saatis üks läti ajakirjanik). Uskusin siis, et sain lindile midagi ainukordset. Et helilint oli tollal raadios kulla väärtusega, läks seegi intervjuu arhiivi asemel tõenäoliselt taaskasutusse. Kuid see oli mu esimene, ainus ja viimane kokkupuude tolle pisut müstilisenagi tundunud kunagise suurrahvaga. Aga ma eksisin.

Nüüd seisin ühes Riias kesklinna raamatupoes, kus olin jäänud silmitsema riiulit, millel raamatud ja postkaardid mulle tundmatu trikolooriga. Roheline, valge, helesinine. Proportsioonid mitte nagu meie sinimustvalgel, vaid keskmine, valge triip kõvasti kitsam, nagu Läti lipul. Roheline viis mõtted esmalt Iirimaale ja siis araabia maadele, aga see ei olnud nende roheline toon. Ja sinine oli väga helesinine nagu Argentinal.

Loe edasi: https://arvamus.postimees.ee/6534895/liivlased-teevad-riias-renessanssi?_ga=2.59646766.2002084908.1551614235-1598748621.1549896877

 


Eesti luksustoit murdis Berliini tippkaubamajja

«Schön,» naeratas keskealine, elegantselt riides ja hoolitsetud saksa daam Berliini parimas kaubamajas KaDeWe Eesti ajutise leti ees. Reklaamlause «Taste Estonia» («Eesti maitse») all oli mett, alkoholi, magusat. Kõik maitsekalt pakendatud, teistsugune, värske ja parim. Just nagu selles Mandri-Euroopa suurimas Delikatessen’is (delikatessipoes) alati on pakutud.

«Meie ja meie tarbijate jaoks on oluline kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet,» ütles Postimehele KaDeWe juht Timo Weber. «Nii et mitte üksnes hind, hind, hind, mis suures osas paistab kaubandust tüürivat?» küsisin. «Kvaliteet ikkagi esmalt. Mis ei tähenda, et kõrge kvaliteet peab alati olema kallis. Aga kuna soovime oma tarbijale pakkuda ka unikaalsust, mille paneksin kvaliteedi järel teisele kohale, siis eriti kui tegemist on käsitööga, ongi ka hind kõrgem, meie ostjad on sellega nõus,» vastas ta.

Loe edasi Postimehest: https://majandus24.postimees.ee/6530846/eesti-luksustoit-murdis-berliini-tippkaubamajja?_ga=2.134046605.2002084908.1551614235-1598748621.1549896877


Neeme Raud: jah, ... Eestis tahangi elada!

Küsimus, kas SELLISES Eestis tahtsimegi elada, kõlab valimiskampaaniate ajal – ka seekord – üsna sageli. Vastuseks oodatakse aasimist: ei, sellises kohe kindlasti mitte. Ja hea, et on rahulolematus, see viibki edasi. Ent mina tõmbasin sõna SELLISES pealkirjas maha, sest minu valik kuus aastat tagasi oli: jääda Ameerika Ühendriikidesse või naasta Eestisse.

Mõlemad võimalused olid olemas ja ma valisin Eesti.

New Yorgist tagasi kolides ei osanud ette näha, et tunnen end oma maal esialgu mõneti võõrana.

Olin ju tegelikult kogu Ameerikas elatud aja end esmalt eestlasena identifitseerinud ja kui vaja, siis pigem newyorklase, kuid mitte kunagi ameeriklasena. Üle 20 aasta töötasin sealpool Atlandit Eestile ja Eesti kuulajale-vaatajale. Ja kui lõpuni aus olen, siis ka korduvalt enda peale vihastanud, miks ma ei valinud varastes 20ndates ingliskeelset ajakirjandust ja elu, vaid jäin ikka eestikeelse juurde. Nüüd on raske öelda, kas see oli kartus oma identiteedi ja keele kaotamise pärast, mis ingliskeelset eetrimeediat sihikule võttes oleks nagunii toimunud, hirm konkurentsi pärast ingliskeelses meedias või ikkagi patriootlik tunne, et tahangi olla eestlastele välismaiste uudiste vahendaja. Et me vähemalt oma ilmavaatelt ei ääremaastuks, vaid oleksime muu maailmaga kursis (see viimane soov on senini vägagi alles).

Loe edasi Postimehest: https://ev101.postimees.ee/6529525/neeme-raud-jah-eestis-tahangi-elada?_ga=2.56624809.2002084908.1551614235-1598748621.1549896877


Berliinis hääletavatele eestlastele on üks tähtsamaid küsimusi topeltkodakondsus

Ilus stampvastus: kõik on oodatust paremini!

Kui uurin aga, kui palju valimas käinuid siis olnud on – kas kümme, kakskümmend või sada –, vastab reipa häälega naisterahvas pärast konsul Annika Luigaga konsulteerimist, et seda arvu konsulaat ajakirjanikule ei avalda. Selle info saamiseks tuleb Berliinist helistada Tallinna ja küsida see arv välisministeeriumi pressiosakonnalt, kes on selle arvu vastu juba huvi tundnud… .

Oodake, mis vastus? Et Berliinis olev Eesti ajakirjanik peaks helistama Tallinna ja uurima sealselt pressiosakonnalt, kes ise juba ka Berliini helistanud on?

Eesti välisteenistus – vähemalt Berliini näitel – on oma jäigalt asjaajamiselt ja bürokraatlikkuselt muutumas samalaadseks Euroopa Liidu välisteenistusega, kus samuti näiteks konkreetsele Washingtoni saadetud lihtsale jah/ei-tüüpi küsimusele vastamiseks palutakse võtta ühendust Brüsseliga, kust siis palutakse omakorda ametlikku kirjalikku järelepärimist jne.

Taolise bürokraatiaseina ees tunneb ajakirjanik end lihtsalt jõuetult. Ta soovis ju sel korral konsulaadist Berliinis vaid teada, kui palju eestlasi on seal valimispäeval hääletanud.

Ja ei helista Tallinna.

Ning tekib trotslik küsimus: miks selline bürokraatlik lähenemine riigis, kus meid tõesti nii vähe on? Millist riigisaladust meie konsulaat Berliinis varjab, et selle avaldamine tuleb Tallinnaga enne kooskõlastada? Kas valijaid tegelikult üldse ei olnudki, ehk varjatakse midagi?

Ent trots trotsiks bürokraatidega suhtlemisel. Neil salastatud valijaarvuga valimistel osalenud Eesti kodanike jaoks Berliinis on seekordsed valimised olulised, kuna on üks konkreetne teema, mis tõesti otse nende elu puudutab.

Topeltkodakondsus.

Berliinis neli aastat tegutsenud Eesti Kultuuriseltsi KAMA ja siinse Eesti kooli juht Aira Paschke on selles küsimuse üks eestkõnelejaid.

«See on jah südamelähedane teema,» ütleb ta.

Paschke sõnul on olnud juhtumeid, kui Eesti passi pikendama tulnu vastab ausalt ametniku küsimusele teise kodakondsuse kohta ja siis muutub edasine protsess väga keeruliseks.

Kui teine kodakondusus lihtsalt maha vaikida, siis uute dokumentide saamisega probleeme ei ole.

«Momendil valitsev olukord, kus Eesti põhiseadus ja kodakondsusseadus on omavahel vastuolus, tekitab järjest enam segadust. Passi pikendamine või sünnijärgse kodakondsuse säilitamine ka pärast teise kodakondsuse omamist või omandamist ei tohiks sõltuda teid teenindama sattunud ametniku isiklikust arvamusest,» märgib ta.

Mitmekultuurilise taustaga lapsi ei tohiks panna olukorda, kus nad peavad valima ema või isa poolt saadud sünnijärgse kodakondsuse vahel, leiab Paschke.

«Arusaadav, et elades alaliselt välisriigis, on soov ka selles riigis täita oma kodanikukohustust ja valida. Eeldus on aga selle riigi kodakondsuse omamine. Seega on mõistetav, et paljud sünnijärgsed eestlased on Eesti kodakondsuse kõrvale võtnud ka teise kodakondsuse.»

Paschke leiab, et see on ju – peaks olema – sügavalt Eesti huvides, et riik välismaal elavatele eestlastele selga ei pööraks, vaid topeltkodakondsuse seadustaks, nagu seda on teinud näiteks Läti.

«Nii säilib tõenäosus, et inimesed pöörduvad tagasi Eestisse või välismaal sündinud eestlased seovad oma tuleviku Eestiga,» ütleb ta. «Meid on vähe ja me kõik oleme omamoodi Eesti saadikud maailmas.»

Loe edasi: https://poliitika.postimees.ee/6525258/berliinis-haaletavatele-eestlastele-on-uks-tahtsamaid-kusimusi-topeltkodakondsus?_ga=2.157268152.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Raud: vanus tõesti enam ei loe!

Mu kõrval istuv lätlanna nuuksus liigutusest. «Meie rahvuslik aare,» sosistas ta.

Olin sel nädalal Riias Raimonds Paulsi kontserdil, ühel neist paljudest, mis Pauls sel talvel Läti pealinnas annab ja mille piletid on praegu linna kuumim kaup.

Pauls oli laval koos noore solisti Daumants Kalninši ja teiste nooremate muusikutega ja oli just selline, nagu teda nägema oleme harjunud: klaveri taga, huuled pisut pruntis, selgelt oma kohati improvisatsioonina tunduvat mängu nautimas.

Meeleolukas oli see ligi kolmetunnine ülesastumine. Selle elujaatus tuli kaasa ka Riia valges lumesajus hilisõhtusse, kus eriti andis sooja andis mõte, et aktiivne elu ja karjäär ei pea lõppema ega lõpe tänapäeval enam 60-, 70- ega isegi 80-aastaselt. Pauls on 83 ja see ei olnud kontsert, millega märgiti ta kõrget iga, vaid muusiku üsna tavapärane ülesastumine, mille, tõsi, ta vanus kuulajaile silmanähtavalt eriliseks muutis.

Mõtlesin täpselt samamoodi, et passi on kirjutatud vaid mingisugused numbrid, kuid kes neid enam vaatama peab, kui ajasin mõne nädala ees Eesti Draamateatri lava taga juttu Ita Everiga. Järjekordne «Ivanovi» etendus käis ja Ever ootas oma järgmist lavale minekut.

Eakas daam – või mis daam: Ever oli Avdotja Nazarovna maani kleidis ja kuningannalik! – oli ilmselgelt heas tujus, tegi nalja, rahustas meid nooremaid, et tema küll kunagi kulissitaguseid jutte ajama jäädes lavale hiljaks ei jää, ning rääkis oma uuest tööst, mis jälle suure tekstiraamatu päheõppimist nõuab. Meie teatrilegend on 87-aastane.

Samasse vanus-kohe-üldse-ei-loe-ritta võib panna muidugi ka Kihnu Virve, kes sel nädalal 91. sünnipäeva tähistas.

Meie folklegend andis seega silmad ette USA kantrilegendile Loretta Lynnile, kes neli aastat nooremana andis eelmisel aastal välja uue ja kohe hitiks saanud albumi, kus laulab, et «aeg ei ole veel minna».

Jane Fonda (81) lükkas mulluses filmis «Raamatuklubi» pikalt tagasi Don Johnsoni (69) lähenemiskatseid, lõpuks küll don Juani kirele järele andes. Ja muidu üsna energiavaene film «Mamma Mia 2» läks tõeliselt käima alles lõpus, kui helikopteriga saabus kohale 72-aastane Cher.

Maailm on muutunud ja väita, et «geriaatrilisemaks», oleks neile värvikatele eakatele mõeldes sisuliselt küll õige, kuid see sõna kõlab kuidagi väga valesti, ei saa ega sobi ju kellegi kohta neist tarmukatest kõrgeealistest kasutada sõna «vanur».

Ning mis huvitav: eriti säravaid sädemeid pilluvad just eakad daamid või prouad – kumba sõna valida? –, mis on ju igati loogiline sest naised elavadki meestest üldjoontes kauem.

Ent seni on olnud just vanemad naised need, keda aktiivsest elust on tõrjutud. 60-70-aastased meesjuhid ei ole olnud ega ole ka praegu sugugi haruldased. Küll aga naised tipprollides. Ning mitte ainult tööturul.

Siinkohal tuleb mulle meelde videoküsitlus klipi jaoks, millega soovisime rõhutada, kui väär on meie Eesti tööturul kahjuks levinud stereotüüpne arvamus, et naistöötajad on vanad ehk isegi juba 30-aastaselt (jah, on ka nii arvajaid, kuulsin seda ise!)

Kuid enamik neist, kellega selles videos räägin, tunnistas, et tegelikult ei oska nad öelda, kust on tööandjad selle võtnud, et just naistel saabub «parim enne»-vanus eriti kiiresti.

Vaatasin hiljuti Londonis BBCd, kus mitmed selgelt üle 60-aastased naissaatejuhid Brexitit lahkasid, ning ma usaldasin neid ja nende madalal toonil räägitud elukogenud juttu hoopis enam kui mõne nende printsessivälimuse ja kõrge häälega kolleegi «ma tean juba ka»-hinnanguid toimuvale.

CNNi kauaaegne peaväliskorrespondent Christiane Amanpour (61) märkis, et talle üldse ei meeldinud esmalt, kui ta uue Ameerika avalik-õiguslikus telekanalis PBS alanud saate tutvustuses rõhutati ka tema vanust. «Kuid siis mõtlesin, et ei, see on lahe! Olen 60 ja terve uus peatükk mu elus alles avaneb.»

Jah, meil on teleekraanil särav Reet Linna ja raadiouudistes niisama särav Mall Mälberg – aga kes veel? Ekraan ja eeter võiksid ju peegeldada seda, et nüüd elatakse ja töötataksegi kaugem, ning anda teistele eluvaldkondadele eeskuju, kas pole?

Tundub, et on aeg oma stereotüüpses mõtlemises vanusest, vanaks jäämisest, eakate sõna otseses mõttes kusagile eest ära saatmisest, olulisi korrektiive teha. Eriti naisest rääkides. Eesti rahvastikuprognoos, milles märgitakse, et 65-aastaste ja vanemate inimeste osatähtsus järgmisel kümnendil kasvab, ei erine teiste arenenud riikide trendist.

Statistikaameti teatel oli 2017. aastal meeste oodatav eluiga Eestis 73,7 ja naistel 82,3 aastat; viimase kümne aastaga on meeste oodatav eluiga pikenenud kuue ja naistel 3,5 aasta võrra, mistõttu on vähenenud meeste ja naiste keskmise eluea vahe.

USAs pole vastavad näitajad ülidramaatiliselt erinevad: meeste iga 76,1 ja naistel 81,1 (eestlannad elavad kauem!).

Ei leidnud küll statistikat Eesti eakate tööhõive kohta, kuid Ühendriikides töötab praegu ligi kolmandik 65–69-aastatest naisest, mida on tublisti enam kui 1980. aastatel, mil neid oli 15 protsenti.

Ja kuigi paljusid sunnib tööl käima karm majanduslik reaalsus – muidu ei ei elaks lihtsalt ära –, on Ameerikas märgatud,et tööl käivad edasi sageli just need vanemad inimesed, kel on kõrgem haridus ja ka sääste, mis lubaksid tegelikult pensionipõlve pidada.

Üks põhjus, miks see nii on, on haritumate soov pikemalt oma päevadele selgemat mõtet anda, aga ka fakt, et vaesematel inimestel on sageli rohkem terviseprobleeme.

Ent statistika statistikaks. Tänapäeva eakad nii Eestis kui ka USAs mõtestavad meie kõigi silme all ümber seda, mida tähendab olla kõrgemas vanuses inimene.

Ning eriti oluline on see (Ameerika sotsiaalteadlaste hinnangul) just naiste puhul, keda seni on lükatud aktiivsest elust kõrvale meestest tunduvalt varem. Kuid mitte enam.

Loe edasi: https://arvamus.postimees.ee/6513963/raud-vanus-toesti-enam-ei-loe?_ga=2.191230121.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Naine, kes suudab taltsutada Trumpi – Nancy Pelosi

Lõppev nädal näitas, et ka USA president Donald Trumpi kapriise suudab ohjeldada ei keegi muu kui klassikaline itaalia mamma.

Trumpil on ta Washingtonis täitsa olemas – Kongressi esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi, itaalia-ameerika verd 78-aastane ema ja vanaema, kes suurde poliitikasse astus alles 47-aastaselt, kui oli ka oma viienda lapse ülikooli saatnud.

Muidugi ei ole Pelosi mitte mingisugune mamma, vaid alati stiilne daam, kelle särav naeratus varjab terasest otsusekindlust ning kes «poliitilise dünamona» (nii kolleegid teda nimetavad) oskab paremini kui keegi teine paljudes küsimustes eri arvamustel olevad demokraadid hääletuste ajaks Kongressis ühte sirgesse ritta saada. Ning teades, et tema (ehk Kongressi) käes on USA rahakott ja suur võim ka presidendi otsuste üle, on ta valmis kartmatult presidendile endalegi nipsama: aitab kapriisidest, mees!

«Ta ju lihtsalt jonnib!» märkis Pelosi USA valitsuse äsjase sundsulgemise ajal. «Ma olen viie lapse ema ja üheksa vanaema, küll ma juba tean, kuidas jonnimine välja näeb.»

Oma (emaliku) järjekindluse ja järeleandmatusega ongi Pelosi saavutanud tegelikult midagi erakordset. Jah, ta ei nõustunud andma Trumpile USA-Mehhiko piiritõkke rajamiseks sentigi raha, sest peab niisugust immigratsioonipoliitikat läbini valeks, ja suutis presidendi selles jõukatsumises alla andma sundida. Ent ta on suutnud veel enam, leiavad Washingtoni insaiderid: nimelt panna Trump endast ka tegelikult lugu pidama ja ennast kuulama. Neid tipp-poliitikuid nii USAs kui ka maailmas, keda Trump oma alalistes Twitteri-säutsudes ei nahuta, on ju ülivähe – kohe meenub vaid Vene president Vladimir Putin.

New York Timesi kirjutas, et Trump, kel on komme panna kõigile vastastele neid üldjuhul alandavad hüüdnimed, kasutab Pelosi puhul vahel ainult ta eesnime Nancy, kuid ei mingit muud nimekleepsu. Seda, kas «Nancy» peaks mõjuma Pelosile kui koha kättenäitamine või on hoopis kinnitus, et naine kuulub Trumpi siseringi, kus üksteist eesnimedega kutsutaksegi, teab üksnes president ise.

Otsest toetust Pelosile ja valmisolekut teda kuulata on Trump viimastel kuudel korduvalt avalikult demonstreerinud. Novembris toimunud vahevalimiste järel, kui hulk Pelosi nooremaid parteikaaslasi (enamik ta kolleegidest Kongressis ongi temast nooremad) arutas häälekalt, kas ehk poleks aeg nimetada tema asemel partei liidriks ja esindajatekoja spiikriks keegi teine, uuem, noorem, oli just Trump see, kes saatis Valgest Majast Pelosile toetussõnumi: sa väärid spiikrikohta, ja kui vaja, aitame selle saada oma partei, vabariiklaste häältega.

Loe edasi: https://sobranna.postimees.ee/6513269/naine-kes-suudab-taltsutada-trumpi-nancy-pelosi?_ga=2.120557963.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


USA Kongress: NATO vajab kaitset – president Trumpi eest

Kuigi Trump kinnitas veel möödunud nädalal, et USA on 100 protsenti NATOga, on ta Ameerika meedia andmeil viimase aasta jooksul abidelt siiski korduvalt küsinud, kas Ühendriikidel poleks mõtet väljuda kaitsealliansist, mille paljud Euroopa liikmesriigid on lükanud oma kaitse rahastamise USA õlule.

Otseselt Eestile ei saa olla ega olegi Trumpil pretensioone, sest kaks protsenti meie SKTst läheb kaitsekulutusteks, nagu oleme NATO-le lubanud. Ent oleme oma kohusetundlikkusega siiski vähemuses. Samuti oleme NATOs üks väiksematest liikmetest, kellest suured – nagu USAgi – võivad oma suurtes mängudes üle sõita. Ehkki NATO alusdokumentide järgi on kõigil liikmetel võrdsed õigused. Ent reaalsus jääb reaalsuseks, me oleme väike riik.

Seepärast on hea näha, et NATO-l ja ka meil on USA pealinnas väga tugev liitlane: Ameerika Ühendriikide Kongressi esindajatekoda.

Just äsja tuletas seadusandjate keeld anda Trumpile USA-Mehhiko piiritõkke rajamiseks raha presidendile meelde, et on USA põhiseaduse järgi sama mõjukas võimuharu kui täidesaatev võim. Üle kuu kestnud võimuvõitluses, kus pantvangiks oli sunniviisil suletud föderaalvalitsus, pidi lõpuks järele andma president.

Kuid poliitilise jõukatsumise ajal otsustas esindajatekoda saata Valgele Majale veel ühe selge sõnumi: NATOst peab president Trump oma käed eemale hoidma!

Esindajatekoda võttis tohutu häälteenamusega – 357 poolt, 22 vastu (54 saadikut ei hääletanud) – vastu «NATO kaitse akti», mis keelab presidendil ühepoolselt USA NATOst väljaastumise üle otsuste langetamise.

Fakt, et jaanuari alguses ametisse asunud, demokraatide juhitud uue esindajatekoja koosseis otsustas suhteliselt ametiaja alguses sellise NATOt kaitsva akti hääletusele panna, näitab, et Washingtonis tuntakse tõesti muret president Trumpi meeleolu- ja kursimuutuste pärast ka kaitsepoliitika alal.

Seadusega tuletab esindajatekoda nüüd Valgele Majale üheselt meelde, kelle käes on riigi rahakott. Tekstis kinnitatakse USA vankumatut pühendumust NATO artikkel 5-le, aga ka Montenegro liikmesusele NATOs ja Euroopa heidutusalgatuse tugevale USA-poolsele rahastusele. Lisaks märgitakse, et USA on rahul seni oma kaheprotsendist kaitse-eelarvekohustust mittetäitvate liitlasriikide plaaniga jõuda selle summani aastaks 2024. Ja mitte kiirkorras, nagu president Trump seda oma kõnedes rõhutab.

NATO-seaduse puhul on tähelepanuväärne, et selle esitajad olid opositsioonilised demokraadid – kuigi oleme harjunud Washingtonis kaitseküsimustes pidama oma tugevamateks liitlasteks just vabariiklasi –, kuid toetajate seas oli ka hulk vabariiklasi. Siit nähtub, et toetus USA NATOsse kuulumisele ei ole parteilise värvinguga. Samas tasub märkida, et kõik 22 vastuhäält tulid vabariiklastelt.

Seaduse üks autoreid, California rahvaesindaja Jimmy Panetta ütles Washingtonis toimunud pressikonverentsil, et «NATO kaitse akti» mõte on alla kriipsutada, et NATOt ei saa vaadelda «ostu-müügi»-suhtena. Kongressi esindajatekoja välissuhete komitee juht, New Yorgi demokraat Eliot Engel märkis aga enne hääletust peetud kõnes, et kuna NATO lõhestamine on Vene presidendi Vladimir Putini üks peamisi eesmärke, on «nii häiriv, nii muret tekitav, kui USA saadab alliansi suhtes erinevaid signaale või käsitleb seda koormana».

USA kaitseuudiste portaal defensenews.com juhib lisaks tähelepanu, et «NATO kaitse akti» vastuvõtmine Kongressis toimus kohe pärast seda, kui USA välisministeeriumis Euroopa poliitikat suunanud diplomaat Wess Mitchelli otsustas ootamatult Euroopa ja Euraasia küsimuste abivälisministri kohalt tagasi astuda. Ilmselgelt on otsuse taga rahulolematus Trumpi meeskonna Euroopa poliitikaga.

Lausa juhtkirja vääriliseks pidas vastuvõetud seadust aga New York Times. «Mõte, et USA võiks NATOst lahkuda, on sürreaalne,» leiab leht, kutsudes ühtlasi üles Ameerika Ühendriikide senatit kiiremas korras seadusele toetust avaldama.

New York Times peab põhjuseks, miks alamkoda otsustas «NATO kaitse akti» vastu võtta just nüüd, väliminister Mike Pompeo hiljutist ülesastumist telekanalis Fox News. Nimelt küsiti seal ministrilt, kas USA oleks valmis saatma sõdureid kaitsma NATO liiget Montenegrot, mispeale Pompeo vastas, et ei soovi arutada «hüpoteetilisi» asju.

«Kuid see ei ole hüpoteetiline küsimus,» arvab New York Times, «artikkel viie alusel tõttavad NATO liikmed kaasliikmeid kaitsma, kui neid rünnatakse. Kas Trumpi administratsiooniga saab arvestada või mitte?»

President on juba viinud Ameerika välja Pariisi kliimaleppest ja Vaikse ookeani vabakaubandusleppest ning ähvardab loobuda keskmaatuumajõudude leppest. Seetõttu võib õigustatult küsida, kas NATO-lepe võiks olla järgmine?

Nii mõnedki USA õigusteadlased leiavad, et presidendil on õigus ühepoolselt, ilma Kongressi nõusolekuta tuua Ameerika Ühendriigid välja rahvusvahelistest lepetest. Teised õiguseksperdid rõhutavad, et nüüd on riigi esindajatekoda kindlalt selgeks teinud, et NATO-lepe on teistest erinev.

Kapitooliumimäel NATO-le avaldatud ühese ja tugeva toetuse järel on üsna kindel, et Eesti diplomaadid Washingtonis – olles küll tihedais töösuhetes USA valitsuse esindajatega – suhtlevad nüüd aktiivselt ka Ameerika seadusandjatega, kes peavad ka meie julgeolekule pühendumist niivõrd oluliseks teemaks, et võtta vastu lausa presidendi poolt tulla võivaid üllatusi ennetav seadus.

On väga hea teada, et Ameerika Ühendriikide pealinnas suhtub valdav osa poliitikuid ka meie julgeoleku tagamisse väga tõsiselt.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6511017/usa-kongress-nato-vajab-kaitset-president-trumpi-eest?_ga=2.119402762.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877