New Yorki kerkib uus kultuurikeskus

Arhitekt Rem Koolhaas kirjutab oma raamatus «Deliirne New York», et Manhattan on lääne tsivilisatsiooni terminaalse lõppfaasi lava. Inimasustuse tihedus ja uute tehnoloogiate sissetung on Manhattanist teinud juba alates 1850. aastatest labori, kus ühtaegu leiutatakse ja testitakse uut revolutsioonilist elustiili: ummiku (inglise keeles congestion) kultuuri. Oluline komponent selles ultimatiivses urbaanses katses on mõistagi ka selle linnsaare unikaalne arhitektuur, rõhutab Koolhaas. Arhitektuur, mis on muutnud Manhattani urbaanseks džungliks, kus ei ole üht läbivat joont, vaid paljususe kooslus, kakofoonia, tavaaistingute jaoks kohati üleelusuurus ja kõigest sellest kokku tekkiv ilu.

Loe edasi Postimehest: https://kultuur.postimees.ee/6505449/new-yorki-kerkib-uus-kultuurikeskus?_ga=2.66361005.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Olukord Washingtonis kisub kriitiliseks

Esimene asi, mida laupäeva õhtul New Yorgi JFK lennuväljalt Manhattanile sõites taksos kuulsin, oli uudistesaates president Donald Trumpi ütlus, et tema USA-Mehhiko piirile eraldustõkke ehitamise küsimuses ei murdu.

Lubadus lüüa aastakümnetepikkuse segaduse järel kord majja Ameerika lõunapiiril, mille auklikkuse tõttu saabub USAsse igal aastal tuhandeid illegaalseid sisserändajaid, oli lubadus, mille ta oma valijatele andis, ja selle ta ka ellu viib.

«Küsimus on selles, kas me täidame oma püha kohust Ameerika kodanike ees, keda teenime,» vahendasid raadiouudised presidendi laupäeval Valgest Majast tehtud avaldust.

New York Timesi (NYT) allikate kohaselt on Trump abidele öelnud, et näeb praegust võitlust USA Kongressi esindajatekoda kontrollivate demokraatidega, kes jätkuvalt keelduvad talle eraldamast raha piiritõkke ehitamiseks, mitte päevapoliitilise, vaid hoopis ajaloolise lahinguna.Trump on NYTi andmeil mitu korda abidele öelnud, et riik unustab aja jooksul praeguse valitsusseisaku, kuid mäletab seda, kuidas tema võitles oma seisukoha eest, et riigi lõunapiir peab olema kaitstud.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6503689/olukord-washingtonis-kisub-kriitiliseks


Neeme Raud: lahtiste ajaliigeste lõgina aeg

Madridis «Guernica» ees mõtlesin, milline võiks olla praegusaja maal, mis kõnetaks 80 aasta pärast meie järel tulijaid (just kaks sõna!) samavõrd kui Picasso teos. Millist maali me praegu, kui ajaliigesed lõgisevad ja ühiskonnad kärisevad, oma maailma, Euroopa, Eesti kohta maalime?

Sel nädalal seisin Madridis kuninganna Sofia muuseumis Picasso suure halli pannoo «Guernica» ees ja vaatasin, kuidas kuulus hispaanlane ligi 80 aastat tagasi kujutas kurjust, mis oli üle Euroopa pead tõstnud.

Ühtegi päris kodusõda, mis tollal Hispaanias käis ja mille jubedust Picasso talle ainuomase abstraktse mõttetäpsusega kujutas, praegu küll Euroopas ei mölla. Jumal tänatud. Ei ole ka otseselt fašistlikke režiime, nagu siis Itaalias ja Saksamaal. On kogu kontinenti ühendav Euroopa Liit, mis kõigile puudustele vaatamata tundub siiski parim praegusaja ühendus vana ja palju näinud maailmajao riikidele.

Arvamusküsitlused üle kogu Euroopa kinnitavad, et ühinenud Euroopal on rahva tugev toetus, hoolimata mitmel pool, näiteks Ungaris, aga ka Eestis teatud ringkondades kõlavatest (eliidi) väidetest, et koosluse põhialuseid tuleks kardinaalselt muuta. Ent samas kärisevad ühtse Euroopa õmblused riikide sees ja vägagi kuuldavalt.

Guernica kaost, valu ja õudust otseselt ei ole. Aga tuntav on pildist tugevalt õhkuv äng, oht kaosesse vajumise ees ja viha.

Loe edasi Postimehest: https://leht.postimees.ee/6502102/neeme-raud-lahtiste-ajaliigeste-logina-aeg?_ga=2.66435629.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Kogenud diplomaat Tiina Intelmann: diplomaatias on koridorid sageli väga kitsad ja pimedad

Pikaajalise kogemusega diplomaat, praegu Eesti suursaadik Suurbritannias Tiina Intelmann tõdeb, et maailmas valitsevad segased ajad – ja just sellistel aegadel on eriti vaja diplomaatiat.

Sel aastal on meil kõigil vaja palju diplomaatiat.

Ühiskonnad üle Euroopa ja maailma – vaadake USAd! – on katki kärisenud. Erimeelsuste üle ei enam ei vaielda, vaid kakeldakse. Pealetungil olevad populistlikud liikumised lubavad aastakümnete jooksul saavutatud konsensuslike lahenduste kohest kirvega hävitamist («Euroopa Liidust välja!») ja uut, rahvale tegelikult meeldivat elu, kus kõik on rikkad, võõraid riiki ei tule ja elu kulgeb traditsiooniliselt ning rahulikult. Teekaardid, kuidas nende paradiisiaedadeni liikuda, tunduvad aga sageli ulmelisena, sest juba rahalises mõttes ei ole ühelgi riigil kohe võtta selliseid summasid, mis lubaks kiirelt rahvale nauditava utoopiani jõuda.

Et need segased ajad üle elada ja mingisugustegi lahendusteni jõuda, ongi vaja proovida läbi rääkida, üksteist kuulata, ühisosa leida.

Diplomaatidele on see tuttav tööriistakast.

Arter vestles uue aasta alguses praegusaja asjadest Eesti ühe pikemaajalise suursaadiku Tiina Intelmanniga.

Tema nimi ei ole ehk paljudele tuttav, ja seda põhjusega – Intelmann on üle 20 aasta olnud diplomaadina Eestist eemal, enamuse sellest ajast meie riigi suursaadikuna. Kuid lisaks Eesti huvidele ÜROs, Iisraelis ja nüüd Suubritannias, on ta esindanud ka Euroopa Liitu Libeerias ning juhtinud rahvusvahelise kriminaalkohtuga liitunud riike. Seetõttu tundub igati paslik, et just tema seisab praegu suursaadikuna Eesti huvide eest Suurbritannias, kus plaanitakse juba kahe ja poole kuu pärast suurt lahutust Euroopa Liidust, mille üksikasjades pole aga seni kokkuleppele jõutud.

Riias Eesti saatkonna hoonel olev mälestustahvel ütleb, et just seal alustas oma diplomaatilist karjääri Ernst Jaakson, meie kõige legendaarsem diplomaat. Sinu töö diplomaadina algas New Yorgis, esmalt meie ÜRO missioonis – toona tegutses see veel samas Rockefelleri keskuses, kus Jaakson juhtis aastakümneid Eesti peakonsulaati, ainsat Eesti Vabariigi tegutsevat välisesindust maailmas kogu okupatsiooniaja vältel. Nii et olite Jaaksoniga igapäevased töökaaslased, ainult et tema oli välislähetuste lõpus, sina alguses. Väga sümboolne!

Nüüd tundub see tõesti sümboolne. Ernst Jaakson ei olnud siis, kui mind New Yorki lähetati, enam meie saadik ÜRO juures, kelleks ta oli saanud kohe Eesti iseseisvuse taastamise järel. Küll aga endiselt meie peakonsul, ja ta käis ikka iga päev tööl. Hiljem hakkas vanus tunda andma, aga tol ajal, kui mina New Yorki jõudsin, oli ta veel väga heas vormis. Osa meist olid siis väga noored, ja kui Jaakson rääkis, kuidas asjad Eesti välisteenistuses varem käisid, ei pööratud sellele nii suurt tähelepanu, kui oleks pidanud. Nüüd on kahju, et seda ei teinud, aga noore diplomaadina oli ikka kiire. Jaaksoni jutud olid alati väga huvitavad, oleks võinud tema kuulamiseks rohkem aega võtta ja kõike meelde jätta.

Midagi sellist ta diplomaaditöö kohta ju ometi ütles, mis meelde jäi?

Viimastel aastatel tundis Jaakson muret, et me oma nooruse uljuses midagi New Yorgi arhiivist ära ei kaotaks. Oma vanuses tunnetas ta möödunu väärtust tuleviku tarbeks. Samal ajal, kui meie aina tänases päevas rassisime, armastas Jaakson näidata vanu fotosid. Tihti saatis tema jutte tõdemus, et kõik fotol olijad peale tema on juba siit ilmast lahkunud.

Ka meie sinuga saime tuttavaks siis, 1995. aastal New Yorgis, ja oleme sellest ajast sinasõbrad. Ma mäletan, et samal aastal tegin oma esimese suure, kolmeosalise dokumentaalsaate ETV-le, see rääkis ÜRO 50. aastapäevast. Mul on meeles, kuidas sa ütlesid ÜRO peakorteris, et sealsed koridorid on küll väga valgusrikkad, aga ainult näiliselt, tegelikult on diplomaatia koridorid nii ÜROs kui ka mujal sageli üsna kitsad ja pimedad. Arvad sa tänapäeval samamoodi?

Võib-olla ei ole ka poliitikas vaja alati teada, kuidas seda … no vorsti tehakse. Kui vorst lõpuks valmis saab, siis lihtsalt söö seda. Diplomaatias on väga raskeid hetki ja mõnikord on parem mitte teada, kuidas ühe või teise kokkuleppeni jõuti. Selles mõttes on koridorid tõesti vahel väga kitsad ja pimedad.

Nüüd hinnatakse maailmas üha enam jõudu, populistid lubavad kiireid lahendusi ja väidavad, et mingit diplomaatiat ei olegi – kas sina usud ometi, et just diplomaatia on see vana hea, aastasadade jooksul ära proovitud viis, kuidas keerukaid küsimusi lahendada?

Usun tõesti, et enne kui hakata jõudu kasutama, tuleb istuda laua ümber ja rääkida. Diplomaatial on jätkuvalt oma roll. Ka poliitikas ei saa ainult enda üleolekut kasutada, pead rääkima. Seda on jätkuvalt vaja.

Diplomaatia ei paista ju kuhugi kaduvat, sadade riikide tuhanded diplomaadid töötavad saatkondades üle maailma. Tavakodanikena me nende tööd enamasti ei näe, kuigi seda kõike tehakse ju lõppkokkuvõttes meie endi huvides.

Loomulikult. Kuigi ma arvan, et tegelikult ikka näeme, kui ainult tahame vaadata. Euroopa Liit on ju ka puhas diplomaatia, just see seal iga päev riikide vahel toimub.

Alles mõni nädal tagasi nägime suurdiplomaatiat selle täies ilus, nimelt kinnitas absoluutne enamik maailma riike Poolas taas, et soovib Pariisis 2015. aastal sõlmitud kliimaleppe ellu viia. Vaatasin Poola arutelude alguses BBCd, kus teatati, et erimeelsusi on väga palju, ometi jõuti peaaegu kogu maailma riike – tõsi, mitte küll president Trumpi juhitud USAd – rahuldava kokkuleppeni. Diplomaatia ime!

Poolas toimunu peegeldas väga hästi seda, mis toimub iga päev ÜROs, seal ongi koos kogu maailma riigid, et otsida ja leida lahendusi. Ka siis, kui esialgu tundub, et mingeid kompromisse ei olegi võimalik saavutada.

Oled kaua aega ÜRO juures töötanud, palun räägi, kuidas selles pidevalt kriitika all organisatsioonis tegelikult maailma huvides kompromisse otsitakse.

ÜRO on ju selleks, et lahendada globaalseid probleeme, ja väga sageli ongi alguspunkt selline, et kõigil on asjast täiesti omamoodi arusaamine. Kuidas hakata liikuma mingisuguse ühisosa leidmise poole, selleks on oma metoodika. Aga et sellest aru saada, tuleb hakata nägema organisatsiooni seestpoolt. Kui ma esimest korda ÜRO juurde tööle läksin, siis vaatasin ka, et kõik käib seal nii aeglaselt, inimesed muudkui räägivad ja räägivad. Vaatasin ÜROd kriitiliselt ja stereotüüpidest lähtudes. Nüüd saan aru, et vahel ongi vaja väga pikalt rääkida, et leida ühisosa ja lõpuks milleski kokku leppida.

Ütlesid, et on lausa oma metoodika, mille järgi hakata sellest eri häältel rääkimisest ühisemalt laulvat koori moodustama. Kuidas siis?

Tihtipeale on nii, et kui alustatakse mingit suurt protsessi, moodustatakse näiteks nn tarkade meeste kogu või palutakse prominentsetel või ka endistel poliitikutel sõnastada probleem, mida soovitakse lahendada; koostatakse selle kohta raport. Edasi hakatakse vaikselt vaatama, kas nendes seisukohtades, mida riigid tagasisidena väljendavad, on mingi ühisosa, mida saaks hakata edasi arendama. Teinekord tehakse siis järgmine raport, kus pakutakse ehk kolm-neli varianti, millised võiksid olla lahendused. Ja siis lastakse riikide diplomaatidel jälle arutada. Aga kui hakkavad toimuma otsesed läbirääkimised konkreetse teksti üle, siis vaadatakse, milles on suudetud varem kokku leppida, pannakse kõik need sõnad ja lepped kokku ning seejärel hakatakse arutama selle üle, milles võiks edasi liikuda. Igaüks püüab sisse panna oma mõtteid ja oma sõnu. Lõpuks kujunebki selline tulemus, mis kedagi täielikult ei rahulda, kõik on parasjagu õnnetud, aga vähemalt me teame, et teatud edasiminek on toimunud, me ei ole andnud loobumisvõitu ja järgmine kord astume veel sammukese edasi. Tihtipeale on neis lõppdokumentides ka sõnu, mis meile üldse ei meeldi, kuid me peame need lihtsalt alla neelama selle mõttega, et andsime ju endast maksimumi, aga kui me milleski kokku leppida ei suuda, no siis tulebki sõda või pidurdamatu kliimasoojenemine.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6496956/kogenud-diplomaat-tiina-intelmann-diplomaatias-on-koridorid-sageli-vaga-kitsad-ja-pimedad?_ga=2.157138360.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Trump korraldas üksi jõule veetes Twitteri-tormi

Kultuslikule jõulufilmile «Üksinda kodus» saabus USAs ootamatu järg, kui pühadeks üksi Valgesse Majja jäetud president Donald Trump vallandas ligi neli tundi kestnud Twitteri-tormi.

  • Donald Trump veetis jõuluõhtu üksi Twitteri seltsis.
  • Kümned presidendi säutsud kritiseerisid USA liitlasi ja rahanduspoliitikat.
  • Muuhulgas lahkas Trump Twitteri-tormis USA kosmosejõudude loomist.
  • Demokraatide esindajad vastasid, et president tüürib riiki kaosesse.

Loe edasi Postimehest: https://www.postimees.ee/6485780/trump-korraldas-uksi-joule-veetes-twitteri-tormi


Neeme Raud: president Trump vajabki kaitset – ja ikka vaid iseenda eest

Riigikogus moodustatud USA presidendi Donald Trumpi toetusgrupil peaksid nüüd, pühade ajal töised päevad olema.

Ühendriikide riigipea vajab praegu tõesti kaitset. Mures, mis hakkab Washingtonis edasi saama, on paljud – ka ta liitlased ning toetajad Ameerikas ja mujalgi.

USA meedia rõhutas nädalavahetusel häälekalt, et kaitset vajab Trump ennekõike aga iseenda eest.

Mehe jaoks, kes peab ise end «väga stabiilseks geeniuseks», kujutab iga päev endast uut sõda, mille pidamine talle just sel hommikul ärgates vajalikuna tundub. Ja oma sõdu peab ta üha enam üksi, märkisid mitmed analüütikud.

«President Trump on muutunud üha kahtlustavamaks paljude teda ümbritsevate inimeste suhtes, olles veendunud, et nad on «narrid»,» nentis New York Times. «Oma ametiaja keskpunktis on president muutunud üha kindlamaks oma õigsuses ja iseloeeritum kui ühelgi varasemal ajal ametisse astumisest alates.»

««Täiskasvanute lasteaed,» nagu Senati välissuhete komitee juht (vabariiklane) Bob Corker (kunagi administratsiooni nimetas), on uksed sulgenud,» kirjutab Washington Post. «Kolmandasse ametiaastasse astub Trump presidendina, keda ei piira enam miski.»

Need ministrid ja nõustajad, kes püüdsid teda kaks aastat suunata ja rapsimise eest kaista, on kaitseminister James Mattise lahkumisavalduse järel Washingtoni tipust läinud. Presidenti ümbritsevad nüüd kõigile ta mõtetele «jah» ütlevad mehed ja naised, leiab USA pealinna päevaleht.

«President Trumpi ohjeldamise ajastu on läbi,» on Washington Post veendunud.

Washingtoni mõttekoja Brookings Institutioni arvestuse kohaselt on nüüdseks Trumpi esialgsest meeskonnast lahkunud või välja vahetatud 65 protsenti seal olnutest.

Presidendi enda populaarsus on jätkuvalt kõrge – Gallupi andmeil toetab teda 38 protsenti ameeriklastest. Ja meediaväljaannete kriitikale vastas ta laupäeval ikka omal harjumuspärasel, lahmival moel, nimetades kõiki hädakuulutajaid «vale uudiste» levitajaiks. Oma otsust USA väed Süüriast välja tuua, kuna ISIS, kellega seal sõda peeti, on ju alistatud, pidas ta ainuõigeks.

«Kui keegi teine, kuid mitte teie lemmikpresident Donald J. Trump, oleks teatanud, et pärast ISISe purustamist Süürias toome oma väed tagasi koju (õnnelikud ja terved), oleks see isik Ameerika kõige populaarsem kangelane. Minu puhul, tugev rünnak Võlts Uudiste Meedialt. Hullumeelne!» säutsus Trump.

Teisisõnu: minu järjekordne võit! säutsus president miljonitele toetajatele, kes usaldavaki ju suuresti vaid infot, mida Trump ise neile oma tviitides annab, samas pidevalt väites, et kogu Ameerika meedia, ka peaaegu et ainus usaldusväärne kanal Fox News, on vaid valet levitamas.

Jah, ka Foxi üldjuhul presidenti alati kiitvad ankrud olid pärast Trumpi Süüria otsust ja Mattise lahkumisavaldust hetkeks sõnatud – presidendi kohest kiitmist ei pidanud nemadki ilmselt mõttekaks. Telejaama hommikusaate populaarne juht, suur Trumpi toetaja Brian Kilmeade nentis reedel, et president on «andmas Süürias Venemaale suurt võitu. Vladimir Putin kiitis teda. Ta teeb täpselt seda, mille eest kritiseeris president Obamat. Ta ütles, et president Obama on ISISe looja. Ta ise just taaslõi ISISe.»

Seda, et USA president tõepoolest kiirustas ISISe üle saavutatud võidu väljakuulutamisega, joonis alla ka alates president George W. Bush ametiajast erinevates administratsioonides Islamiriigi-vastast võitlust juhtinud diplomaat Brett McGurki järsk tagasiastumine. (Tõsi, McGurk pidi ametist lahkuma küll juba veebruaris.) Trump nimetas McGurki oma tviidis aga üsna mõttetuks meheks, keda ta isiklikult ei tundnudki ja kes oma lahkumisotsusega soovis vaid omale tähelepanu tõmmata. «Eneseimetleja,» säutsus Trump.

Oma laupäevaõhtuses tviitide rodus võttis president pikemalt veelkord ette ka kindral Mattise lahkumise.

Trumpi sõnul oli tema tegelikult see mees, kes andis president Obama vallandatud kindralile «teise võimaluse.»

«Osa arvas, et ma ei pidanuks seda tegema, mina arvasin, et pean. … Andsin talle ka kõik vahendid, mida tal varem eales ei olnud.»

Samas tviidis räägib president ka USA liitlassuhetest, mille üha ebastabiilsemaks muutumist nimetas Mattis ühe lahkumise põhjusena.

«Liitlased on väga olulised, kuid mitte siis, kui nad USAd ära kasutavad,» säutsus president.

Konservatiivne Wall Street Journal nendib oma juhtkirjas, et Mattise lahkumisega kaasneb tegelikult palju esmapilgul märkamatuks jäävat kahju. Löök on see nii USA enda sõjajõudude ja nende juhtkonna moraalile, kuid laiemalt ka liitlassuhetele.

«Kahju ei ole (vaid) selles, et Mattis on asendamatu või viimane «täiskasvanud» kasvataja Trumpile, nagu Washingtoni klišee kõlab. … Pikemaajalisem kahju tuleb sellest häbematust, alandavast viisist, millega Trump kohtles oma ministrit ja tema kindraleid sellises võtmetähtsusega sõjalises küsimuses nagu vägede Süürias olek.»

Teisisõnu: kui president ei arvestanud Süüria operatsiooni suhtes otsust langetades oma ministrite ja sõjaväejuhtkonna arvamustega, miks peaks ta sellega arvestama teiste sõjaliste operatsioonide korral?

Mitmel pool USA meedias märgiti, et uue kaitseministri peab ametisse kinnitama Senat, kes loodetavasti valib sellele kohale enam Mattisega sarnaneva, mitte Trumpi «jah»-liitlase.

Trump laseb aasta lõpuks Mattise lahti. «Mul on heameel teatada, et meie väga andekas asekaitseminister Patrick Shanahan saab 2019. aasta 1. jaanuaril kaitseministri kohusetäitjaks,» säutsus Trump.

Rahvaesindajatel on siin suur võim.

Nagu ka Kongressi Esindajatekojal, mida alates jaanuarist juhivad demorkaadid.

Washington Post märgib: «Kongress on põhjusega (Põhiseaduse) Artikli 1 võim,» mil on võimalus presidenti ohjata.

Kongressi uued juhid on juba küll öelnud, et Trumpi ametist kangutamise, «impeachment´i» protseduure uue aastal tööplaanides ei ole.

Ent kõik võib Washingtonis üleöö muutuda, kui eriuurija Robert Mueller esitab oma kauaoodatud raporti ja see on tulemas tõenäoliselt juba aasta alguses, ning demokraadid tõepoolest taas tunnetavad, et neil on nüüd Washingtonis uuesti võim.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6484507/neeme-raud-president-trump-vajabki-kaitset-ja-ikka-vaid-iseenda-eest?_ga=2.162004287.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Neeme Raud: totaalsest turvalisusest ja aiaaugust

Öises inimtühjas linnas on kõhe. Eriti siis, kui kõik uudistekanalid tulistavad sind hoiatustega, et mõrtsukas, kes just on tapnud sinust vaid 100 meetri kaugusel kolm inimest ja vigastanud enam kui kümmet, on endiselt vabaduses ja üliohtlik. «Olge siseruumides, hoidke uksed lukus ja kui võimalik, akendest eemal,» soovitatakse turvateadetes.

Kuid restoran, kus me Strasbourgis teisipäeva õhtul just maha olime istunud, kui selgus, et asume otse terrori «​ground zeros», pandi enne südaööd kinni. Kuidagi tuli aga hotelli jõuda ja taksosid turvatsooniks muudetud vanalinna ei lubatud.

Ainus võimalus mu kolleegil ja mul oli tõtakal sammul, pidevalt enda ümber toimuvat seirates, jala minna.

Kõige otsesem tee läks südalinnast läbi linna keskhaigla hiiglasliku kompleksi, just nagu olime õhtusöögile tulnud.

Kui kõrvaltänavaid valides haiglani jõudsime, ilma et keegi oleks meid peatanud, jooksis äkitselt meie juurde kollases vestis (see oli tema ametirõivas, ehkki Prantsusmaal on sel vormil nüüd teine tähendus) turvamees ja hakkas kätega vehkides elevalt seletama, et kogu tervishoiulinnaku territoorium on suletud, siit ei pääse keegi sisse ja kedagi ei lasta ka välja. «​Sécurité, sorry!»​ laiutas ta prantsuse-inglise segakeeles käsi.

Vastasime, et me tulime ju just siia sisse, kuid aru ta meist ei saanud, Otsustasime otsida teise värava. Aga turvamees seal oli sama resoluutne: «​total lockaout» (täielik sulgemine), ütles ta põrisevas inglise keeles.

Kolmas värav – kinni. Meile tulid appi kaks haiglakorpuse ette suitsetama tulnud õde, kes pakkusid, et kui me hotelli tõesti minna saa, on nende osakonnas vabu voodeid praegu küll.

«Me oleme niigi traumeeritud, tahame hotelli,» ütles mu kolleeg väsinult.

«Oo, traumeeritud – kas vajate psühholoogilist abi? Psühhiaatrilist?» pakkus inglise keelt mitte eriti mõistev õde abivalmilt.

Neljas värav ja endiselt ei mingit õnne. Ent siis nägin ühe haiglamüüri äärse põõsa taga sõna otseses mõttes auku, kust pärast ligi tunnist seiklust vabadusse ronisime. See oli vaid mõnikümmend meetrit eemal värvavast, kus vilkuriga politseipatrull ja turvamehed seisid.

Alati leidub mõni aiaauk, mida nii nagu meie ka tagaotsitav terrorist oleks võinud kasutada.

Niipalju siis totaalsest turvalisusest ja kogu territooriumi kontrolli alla võtmisest. Tänapäeva ühiskonnas on see ka kõige karmimate julgeolekumeetmete rakendamisel selgelt võimatu, sest alati leidub mõni aiaauk, mida nii nagu meie ka tagaotsitav terrorist oleks võinud kasutada.

Sellest mõtlesime aga juba hommikul, kui Strasbourgi võimud olid teatanud, et linna kuulsad jõuluturud, kuhu igal aastal oodatakse kuni kaks miljonit inimest, jäävad vähemalt mõneks ajaks suletuks.

Kogu linn, mis veel teisipäeva õhtul säras pühade elevuses, oli eile korraga – kui pühadetuled kustutati – hall, kõle, igasuguse energiata. Otsekui raskes pohmellis pärast raju pidu.

Strasbourgis sai jõulupidu sel aastal vähemalt osaliselt läbi enne, kui tegelikult alata saigi.

Loe edasi Postimehest: https://arvamus.postimees.ee/6476045/neeme-raud-totaalsest-turvalisusest-ja-aiaaugust?_ga=2.86005403.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877


Neeme Raud: üksildaste ja hundiseaduste aeg

Hunt on meil au sees. Rahvusloom. Kuid armsalt ulguva, peaaegu koduse kiskjana teda kujutada ei saa, rääkis mulle loodusmees Mati Kaal. «Nad on ikkagi mets- ja röövloomad. Ja teiseks, karjaloomad,» ütles Kaal, kes on aastaid hunte uurinud. «Karta neid ei tule, aga hundid võivad ohtlikuks muutuda siis, kui jahil tapetakse juhtloom, mis ajab kogu karja sassi, või siis, kui mõni hunt karjast maha, üksiklaseks jääb.» Paralleel hundikarja ja sellest eraldunud üksiklastega ei ole praegusaja lääne ja ka Eesti poliitikat vaadates juhuslik. Trumpi populistide tõejärgsel ajastul on kiskjalikkus poliitikas uus normaalsus. Pidev jaht. Vastase murdmise soov. Vihast nõretavad loosungid ja avaldused. Sõnaga: hundiseadused.

USA president Donald Trump võib küll väita, et tema Twitteri-säutsudes, mis sageli tõtt ei sisalda või kui sisaldavad, siis moonutatud kujul, ei ole viha õhutamist. Ega mingit seost sellega, et Ameerikas on viimase kolme aasta jooksul kasvanud viha ajel sooritatud kuritegude arv, mullu lausa 17 protsenti, nagu raporteeris äsja FBI.

Loe edasi Postimehest:

https://arvamus.postimees.ee/6463730/neeme-raud-uksildaste-ja-hundiseaduste-aeg?_ga=2.132143373.2054899453.1552152141-1598748621.1549896877